Irangani (kirjutatud ka Ayirangani või Iranganie) on Martin Wickramasinghe (1890-1976) kolmas romaan, mis ilmus esmakordselt 1923. aastal, samal aastal kui Seetha. See on singalikeelne väljaanne.
Raamat järgneb tema teisele romaanile Soma ja kuulub nagu seegi sentimentaalse armastusromaani traditsiooni, mis oli tollal singali proosas populaarne. Hiljem ütles Wickramasinghe, et Irangani oli tema katse sellest traditsioonist vabaneda, ning kriitikud on ühel meelel, et see õnnestus vaid osaliselt. Romaani huvi peitub selle peategelases. Irangani on noor naine, keda tema nõbu Percy Ratnayake on vägistanud ja seejärel hüljanud, ning ta peab silmitsi seisma häbi ja ühiskonnast tõrjumisega. Ta abiellub Reginaldiga, õpetajaga, kes loeb moodsat filosoofiat ja teadust, ent just mees keeldub talle andestamast, hoolimata omaenda minevikust, samal ajal kui naine andestab temale. Romaan vastandab naise väärikuse ja vankumatuse mõlema mehe puudustele.
Kirjandusteadlane Sarathchandra Wickramasuriya on kirjeldanud peategelast kui naist, kes otsib iseseisvust ja oma identiteeti viisil, nagu ükski varasem singali proosa kangelanna seda teinud ei olnud, ning seob selle teema Wickramasinghe lugemiskogemusega Tolstoi romaanist Ülestõusmine ja Hardy romaanist Tess d'Urbervillide soost. Raamat müüdi läbi mõne kuuga pärast ilmumist, kuigi autor suhtus hiljem neisse varastesse armastusromaanidesse halvustavalt.
See väljaanne sobib singali lugejatele, kes tahavad jälgida, kuidas Wickramasinghe liikus populaarsest armastusromaanist oma hilisema loomingu tõsise proosa poole, ning lugejatele, keda huvitab naiste kujutamine varastes singali romaanides.
- Autor: Martin Wickramasinghe
- Ilmunud: 1923
- Keel: singali
