Endeemsed linnud

Sri Lanka lööb linnuvaatlusmaailmas kaugelt üle oma kaalukategooria. Vaid 65 610 ruutkilomeetri suurune saar on koduks 34 endeemsele linnuliigile — liikidele, keda mujal maailmas ei leidu — kokku 492 registreeritud liigist, millest umbes 219 siin ka pesitseb. BirdLife International tunnustab Sri Lankat ametlikult ühe maailma endeemsete linnualana (Endemic Bird Area, EBA), asetades selle kõrvuti selliste tuntud sihtkohtadega nagu Madagaskar ja Lääne-Ghatid.

Kui palju endeemseid linde Sri Lankal on?

34 endeemse liigi näitaja peegeldab aastakümnete pikkust taksonoomilist täpsustamist. Alates sellest, kui ornitoloogid hakkasid Sri Lanka linnustikku süstemaatiliselt kataloogima, on arv kõikunud: varasemad hinnangud ulatusid 20-st kuni 47-ni, olenevalt sellest, millist taksonoomilist raamistikku kasutati. Alates 1977. aastast stabiliseerus arv umbes 21 juures ja tõusis 1990. aastaks 23-ni, kui lisandus kaks äsja eraldatud liiki. Wijesinghe 1994. aasta nimekiri pakkus välja veel kolm lisandust, kuigi laiem teadusüldsus neid tol ajal ebapiisavate taksonoomiliste tõendite tõttu ei aktsepteerinud. Hilisemad revisjonid — mis on suuresti ajendatud molekulaargeneetika ja bioakustika arengust — on sellest ajast kinnitanud täiendavaid liigijaotusi, viies laialdaselt tunnustatud koguarvu 34-ni.

Tasub märkida, et endeemide arv on endiselt elav näitaja. Geneetiliste uuringute jätkudes on võimalikud edasised jaotused või liitmised. Saart täna külastavad linnuvaatlejad peaksid kõige ajakohasema taksonoomia saamiseks võrdlema hiljutisi nimekirju autoriteetsetest allikatest, nagu BirdLife International.

Millistes elupaikades leidub kõige rohkem endeemseid liike?

Sri Lanka endeemid ei ole saarel ühtlaselt jaotunud. Edelaosa märgvööndi vihmametsad ja keskmäestik koondavad üheskoos suurima osa endeemsetest liikidest — muster, mille on kujundanud saare biogeograafiline ajalugu ja tiheda metsakatte säilimine nendes piirkondades.

• Märgvööndi madaliku vihmamets: Sinharaja metsakaitseala — UNESCO maailmapärandi objekt — on Sri Lanka endeemsete lindude jaoks kõige olulisem üksiksihtkoht. Siinsetes segaliigilistes toitumisparvedes kohtab regulaarselt muu hulgas liike Tseiloni lasuurharakas, Vandelnokk-kannuskägu, tuhkpea-naerutimal ja punapõsk-malkoha.
• Keskmäestik: Horton Plainsi ja Knuckles'i mäestiku ümbruse mägimetsad on koduks liikidele, kes on kohanenud jahedamate ja uduste tingimustega. Horton Plainsi rahvuspark on usaldusväärne paik liikide Tseiloni vilerästas, tumesinine kärbsenäpp ja Tseiloni tuvi nägemiseks.
• Pilvemets ja vahevööndi mets: Märg- ja kuivvööndi vahelised üleminekuelupaigad — sealhulgas Makandawa vihmamets Kegalle lähedal — toetavad mitut endeemi ning rikkalikku paikseid ja rändavaid liike koondavat kooslust.
• Kuivvööndi võsa ja veehoidlad: Kuigi kuivvööndiga on piiratud vähem endeeme, elutsevad iidsete niisutusveehoidlate ümbruse avatud elupaikades muu hulgas Tseiloni džunglikana (rahvuslind), Tseiloni puuõgija ja Tamili habelind.

Millised on enim ihaldatud endeemsed linnud?

Iga tõsine linnuvaatleja saabub oma sihtnimekirjaga. Allpool loetletud liigid on selles nimekirjas järjekindlalt esikohal, kas seetõttu, et neid on tõepoolest raske üles leida, või seetõttu, et nad on eriti silmatorkavad.

• Tseiloni lasuurharakas (Urocissa ornata): Peaaegu eksimatult äratuntav kastanpruun-sinine vareslane, kes elab märgvööndi metsades. Sinharaja on kõige kindlam paik.
• Tseiloni konnsuu (Batrachostomus moniliger): Varjatud eluviisiga öine liik, kes veedab päeva liikumatult oksal, toetudes maskeeringule. Rangelt võttes ei ole ta endeem — teda leidub ka Edela-India Lääne-Ghatides — kuid ta on iga külastava linnuvaatleja tippsiht. Kannatlikkus ja kohalik giid on hädavajalikud.
• Serendibi päll (Otus thilohoffmanni): Alles 2004. aastal uue liigina kirjeldatud väike madaliku vihmametsa öökull oli üks piirkonna olulisimaid linnuavastusi aastakümnete jooksul.
• Tseiloni vilerästas (Myophonus blighi): Varjuline sügavsinine rästas, kes elab kiirevooluliste mägiojade ääres. Peamised paigad on Horton Plains ja Adam's Peaki loodusala.
• Punapõsk-malkoha (Phaenicophaeus pyrrhocephalus): Üks Sri Lanka visuaalselt silmatorkavamaid linde — süsimust, erkpunase näolaiguga. Seotud märgvööndi metsade tiheda võraga.
• Tseiloni džunglikana (Gallus lafayettii): Rahvuslind, keda leidub üle kogu saare, kuid keda on kõige hõlpsam näha kuivvööndi metsaservadel ja Sinharajas.
• Legge õienokk (Dicaeum vincens): Pisike märgvööndi endeem, keda on kerge kahe silma vahele jätta, kuid keda kohtab sageli, kui tema hääl on selgeks õpitud.

Millal on Sri Lankal linnuvaatluseks parim aeg?

Sri Lanka endeemsed liigid on aastaringselt paiksed, seega ei ole endeemide vaatlemise seisukohalt ühtki "valet" kuud. Sellegipoolest mõjutab reisi ajastus oluliselt kohapealseid tingimusi.

• Detsembrist aprillini: Kuiv hooaeg lõunas ja läänes muudab Sinharaja ja mägimaa metsarajad ligipääsetavamaks. See periood langeb kokku ka rändliikide suurima arvukusega, mis lisab igale väljasõidule vaheldust.
• Maist septembrini: Edelamusson toob märgvööndisse tugevaid vihmasid. Linnuvaatlus Sinharajas muutub logistiliselt keerulisemaks, kuid kuivvöönd — sealhulgas Wilpattu rahvuspark loodeosas ja Udawalawe rahvuspark lõunas — jääb ligipääsetavaks ja tulemuslikuks.
• Aasta ringi: Mägismaad ja Horton Plainsi saab külastada kogu aasta vältel. Hommikutunnid enne pilvede saabumist on mägismaa endeemide vaatlemiseks järjekindlalt kõige viljakamad.

Kuidas peaksin planeerima pühendunud linnuvaatlusreisi?

Hästi planeeritud Sri Lanka linnuvaatlusreis ühendab tavaliselt vähemalt kolm erinevat elupaigavööndit, et endeemide arvu maksimeerida. Kahenädalane ringreis — mis hõlmab märgi madalikke (Sinharaja, Kitulgala), keskmäestikku (Horton Plains, Nuwara Eliya) ja kuivvööndit (Yala, Udawalawe) — annab asjatundlikule linnuvaatlejale reaalse võimaluse näha 25 või enamat endeemi. Lühemad kuue- kuni kaheksapäevased külastused, mis keskenduvad üksnes Sinharajale ja mägismaale, võivad pühendunud vaatlejale tuua 15 kuni 20 endeemi.

Kohalikud eriala giidid teevad olulise vahe. Nad tunnevad haruldasemate liikide elupaiku ja, mis kõige tähtsam, kontakthääli, mis reedavad alusmetsa peitunud liigid. Öised väljasõidud koos giidiga on ainus usaldusväärne viis leida liike Serendibi päll ja Tseiloni konnsuu.

Kas reisiks valmistumiseks on häid linnuvaatlusallikaid?

Mitmed välimäärajad ja illustreeritud käsiraamatud käsitlevad Sri Lanka linnustikku üksikasjalikult. Gehan de Silva Wijeyeratne töid peetakse laialdaselt külastavate linnuvaatlejate standardteatmikuks; need hõlmavad nii endeeme kui ka rändlinde koos levikukaartide ja määramismärkustega. Algajatele pakuvad illustreeritud nimekirjad ja pildilised välimäärajad hõlpsat sissejuhatust enne välitöödele asumist. Lakpura müüb valikut erialaseid väljaandeid, sealhulgas illustreeritud määrajaid Sri Lanka endeemsete liikide kohta, mida saab tellida enne reisi või selle ajal.

Milliseid mitteendeemilisi metsa lindasid peaksin otsima?

Iga Sri Lanka metsa jalutuskäigu eriline hetk ei ole endeemiline. Kaks lindu, mille ornitholoogid sageli paigutavad endeemiliste lindudega samal tasandil, elavad ka väljaspool Sri Lankat, seega neid ei loeta saare endeemiliste liikide hulka:

• India järanokk (Harpactes fasciatus) — Sri Lanka ainus trogo, punakõht linnustes, kes elamu metsas keskmises kihis, mida ta jagab Lääne-Ghatsidega Indias.
• Ritsika-jäälind (Ceyx erithaca) — väike, eredalt värvitud kuningkala, kes elutseb varjulistes metsa voolu, levinud Indiast Kagu-Aasiasse.

Mõlemad võib leida Sinharajast ja ümbruses Kitulgalast, sageli samadel jalutuskäikudel, mis toodavad endeemilised lindud.

Millist muud loodust võin linnuvaatluse käigus kohata?

Sri Lanka metsa- ja märgalaelupaiku jagab muljetavaldav hulk muud loomastikku. Linnuvaatlejad kohtavad Sinharajas sageli Tseiloni langur'eid, kalakasse ja endeemseid sisalikuliike. Udawalawe rahvuspargis on elevandikarjad peaaegu kindel vaatepilt koos paiksete veelindudega. Ella piirkond ja seda ümbritsevad kesk-kõrgustiku metsad pakuvad linnuvaatluse kõrval leebemat sissejuhatust Sri Lanka loodusesse, hõlpsasti läbitava matkamaastiku ja tugeva paikse mägiendeemide kooslusega.

Foto (Tseiloni kaeluspapagoi): Rangana Abeyrathne, Wikimedia Commons, CC BY-SA 4.0 (kärbitud).