Rabana

Raban (රබන්) on üks Sri Lanka vanimaid löökpille ning ühtlasi üks demokraatlikumaid — selle mängimiseks pole vaja formaalset väljaõpet, see kuulub võrdselt nii lapsele kui vanurile, nii mägikülale kui rannikuasulale. Selle lai, avatud pind ja soe käelöökide kõla on lahutamatu osa kogu saare pidutsenoorist, eelkõige sinhala ja tamili uusaasta ajal igal aprillis. Rabani mõistmine tähendab midagi põhimõtteliselt olulist Sri Lanka kultuuri kohta — kuidas see tähistab rõõmu ja kogukondlikku järjepidevust.

Mis on rabana ja kuidas seda valmistatakse?

Rabana on ühe membraaniga raamtrumm. Selle ümmargune puitraam nikerdatakse tihedast, töödeldavast kõvapuust — traditsiooniliselt Suriya, Margosa (neem), Jak- või Mara-puidust —, mis on valitud nii vastupidavuse kui ka valmis instrumendile antava resonantsi poolest. Mängupinna moodustab kitseknahk, mis on tihkelt üle raami venitatud ja äärtelt kinnitatud. Raami läbimõõt ulatub väikseimate isiklike instrumentide puhul umbes 24 tollist kõige suuremate kogukondlike versioonide puhul kuni 48 tollini.

Häälestuspinke ega mehaanilisi kinnitusi ei kasutata. Naha pinget — ja seega ka helikõrgust — reguleeritakse üksnes kuumuse abil, mistõttu tulel on enne mänguistungi algust nii rituaalne kui ka praktiline roll.

Mis on rabana kaks peamist tüüpi?

Instrumendi igapäevast ja tseremoniaalselt kasutust määratlevad kaks laiemat kategooriat.

• Ath raban (käsitsi rabana): Väiksem, kaasaskantav vorm. Seda hoitakse põlvel või ühes käes ning lüüakse teisega, mis teeb selle praktiliseks soolomänguks, laste õpetamiseks ja mitteametlikuks muusikategemiseks kodus.
• Banku raban (pingi rabana): Suur kogukondlik trumm, mis määratleb uusaasta tähistusi. Banku on sinhala keeles sõna „pink" ning instrument on saanud nime kolme puitaluse järgi, millel see puhkab selle ümber istuvate mängijate jaoks mugaval kõrgusel. Banku rabana on küla Aurudu kogunemiste keskpunkt ning see on vorm, millega külastajad kõige tõenäolisemalt kokku puutuvad.

Kuidas mängitakse banku rabanat uusaasta ajal?

Enne esimese rütmi löömist süütab grupi juht traditsiooniliselt banku rabana alla väikese lõkke. Kuumus soojendab ja pingutab kitseknahka, tõstab helikõrgust ning parandab resonantsi — see on praktiline häälestamisviis, mis toimib ühtlasi rituaalse istungiavamisena. Kui nahk on valmis, istuvad mängijad — tavaliselt tüdrukud ja naised, kuigi traditsioon ei ole eksklusiivne — trummi ümber ringis madalatel pinkidel või kükitades ning alustavad löömist mõlema peopesa ja sõrmedega.

Põhilist rütmiühikut nimetatakse suraliks. Sellised mustrid nagu dontharikitatharikita on levinud sissejuhatavad suralid, mis toimivad soojendusena ja avatud kutsena teistele liitumiseks. Enesekindluse kasvades ja ringi laienedes tutvustab juht raban padat — stroofi, mida lauldakse küsimuse-vastuse stiilis. Rabana mänguvõistlused on populaarne osa uusaastafestivalidest ja kogukonna kultuuriüritustest üle kogu riigi.

Väärib mainimist ka sellega seotud, kuid eraldiseisev vorm — karakawana rabana, mis on pöörlev variant, mida esitatakse spetsialiseeritud kultuuridemonstratsioonide osana, ning raban natuma, trummi rütmidele koreografeeritud tantsuvorm.

Mis on raban pada ja raban kavi?

Raban pada (රබන් පද) on lüürilised read, mida lauldakse trummi rütmis. Need käsitlevad tohutult laia teemaderingi: igapäevast külaelu, saagikoristushooaja ilu, naabrite vahelist mängulist teotamist, Buddha ja kuningate kiitmist ning sinhala uusaasta rituaale. Fraas udin udin wara peththappu on üks tuntumaid avasõnu, mis annab märku, et istung on alanud.

Sõnad on sageli vaimukat laadi ja improvisatsioonilised — kogenud lauljad seavad uusi salme kohapeal vastuseks sellele, mida vastasgrupilt äsja kuuldi. Termin raban kavi rõhutab sõnade poeetilist kvaliteeti, samas kui varam viitab kindlatele traditsioonilistele salmidele, mis on põlvest põlve tervikuna edasi antud. Ruhunu (lõuna) traditsioonis — mida tähistatakse eriti oma lüürilise kompositsiooni keerukuse poolest — kannavad raban surali ja kaasnevad sõnad omaenda piirkondlikku aktsenti ja fraseoloogiat, mis erineb Kandya mägismaa või madalmaa lääneranniku stiilidest.

Millist rolli mängib rabana sinhala uusaastal?

Ühtegi Aurudu tähistust traditsioonilises Sri Lanka perekonnas või külas ei peeta täielikuks ilma rabani kõlata. Trumm ilmub uusaasta järjestuse igal etapil: nekathi õnnelike aegade ajal, kolde süütamisel, õliõnnistusel ning kogu Aurudu Kreeda — järgnevate spordi- ja kultuurimängude — vältel. Paljude Sri Lanka elanike jaoks on see tuttav avasrütm, mis triivib naabruse kohale aprilli 13. või 14. hommikul, selgeim märk, et uus aasta on tõepoolest saabunud.

Väljaspool uusaastat tähistab instrument teisigi kogukondliku rõõmu hetki: perahera rongkäike, pulmi ja saagikoristuse tänupühi. Selle kohalolek tähistab pigem pidutselemist ja järjepidevust kui pidulikku tõsidust, mistõttu asub see rituaalide formaalsete trummide suhtes erinevas kultuurilises registris.

Kuidas erineb rabana teistest Sri Lanka trummidest?

Sri Langal on rikas löökpillitraditsioon ning raban hõivab selles eriomasel kohal. Allolev võrdlus toob esile peamised erinevused.

Erinevalt geta berayast — mis on seotud Kandy formaalse tantsu ja budistliku rituaaliga — ei nõua rabana alustamiseks erialast väljaõpet. See ligipääsetavus on peamine põhjus, miks traditsioon on püsinud kogukonnainstrumendina, mitte pelgalt professionaalsena. Igaüks võib trummi taha istuda; meisterlikkus võtab muidugi aastaid.

Kus saavad külastajad Sri Lankal rabana traditsioone kogeda?

Kõige sügavama kogemuse rabana kultuurist saab aprillikuu sinhala uusaasta ajal, mil üle saare toimuvad külatasemel tähistused, kus avalikud kogukondlikud mänguistungid on pealtvaatajatele avatud. Kandy piirkonna ja maapiirkondade madalmaa kultuurikülad lisavad mõnikord oma pärandiprogrammidesse rabana demonstratsioonid. Dhamma koolidega seotud koolid hoiavad sageli rabana harjutamist kultuurihariduse osana ning uusaasta perioodil on avalikud etendused tavalised nii linnaparkides kui maapiirkondade ühisaladel.

Kirjandusliku mõõtmega huvitujatele on raban pada kogumikud avaldatud sinhala keeles, säilitades piirkondlike traditsioonide salme — Lõunaprovintsist pärit Ruhunu stiili kiidetakse eriti selle lüürilise kompositsiooni keerukuse poolest.

Kas rabana traditsioon on tänapäeval aktiivselt elus?

Jah, kuigi selle sotsiaalne struktuur on muutunud. Linnakeskkonnas on spontaansed naabruskonnas toimuvad banku rabana istungid harvemad kui kunagi varem, kuid formaalsed võistlused, koolide õppekavad ja kultuuriorganisatsioonide programmid on andnud traditsioonile uue institutsionaalse toetuse. Riiklikud kunstinõukogud dokumenteerivad perioodiliselt piirkondlikke stiile ning Ruhunu traditsiooni raban pada salvestisi on arhiveeritud, et säilitada lüürilisi variante, mis on ohus kadumiseks, kuna vanemad lauljad lahkuvad. Instrument ise on endiselt aktiivses tootmises — mitmes maakonnas jätkavad käsitöölised raamide nikerdamist ja nahapaigaldamist sama materjalide ja meetoditega, mida on sajandeid kasutatud.